Visuaalne kommunikatsioon

Mõista mõista, mis soost see auto on?

Kohviku kommunikatsioon ülikoolis

Meie oma grupiga (Merje, Marju, Jaana ja mina) otsustasime, et me liigume linna peal eraldi ning igaüks meist teeb ajavahemikul 12:00 - 15:00 visuaalsest kommunikatsioonist pilte. Ülesanne igati põnev. Minu tulemused on siin:

Leia kommunikatsioon

Kommunikatsioon Tähekesest Playboy'ni

"Kui tahad tule alati, kasvõi läbi telekanali"Leopold.

Eesti puudus

Tallinna Tehnikaülikooli sotsiaalteaduskonna teadur Külli Sarapuu leiab, et väikeriigile omaselt napib Eesti poliitikas oskusteabe kasutamist.

Platon kirjeldades ideaalset riiki ütleb, et riiki peaksid juhtima filosoofid, kes armastavad tarkust ning leiavad naudingut mõtlemisest ning neil puuduvad omakasupüüdlikud ambitsoonid. Platon ütleb ka, et madalaim kiht ühes riigis on poeedid, kes tuleks võimalusel riigist välja saata. Tänast Eesti poliitikat vaadeldes jääb mulje, et poeedid on saanud võimu ning filosoofid on pagendatud.

Tänased poliitkud ei saa endale lubada, et oskusteave tuleks poliitikasse, sest see näitaks, et “keiser on alasti”

Võõrastel sabas

22.11.2013 käisime oma grupiga (Merje, Jaana, Marju ja mina) Laagri Maksimarketis sõna otseses mõttes võõrastel inimestel sabas, et täita suhteliselt ebamugav kuid huvitav koduülesanne.
Ausalt, see oli ikka veider küll nagu filmis kui kedagi jälitatakse ja kuskile ajalehe taha ennast peidetakse. Vahepeal tuli nii naer peale. Pole ju harjunud võõrastel niimoodi sabas käima ja veel enam, et me püüdsime aru saada, kuidas see antud perekond poes käitub, kuidas nad seal liiguvad ja mida ostavad jne. Kuna infot, mida oli vaja koguda oli päris palju, siis pidime ju selle kõik ka seal kohapeal kirja panema, et hiljem ei unustaks midagi olulist ära.  Huvitav oli, kohe väga huvitav.  Kuna kogusime infot väga palju, siis siin seda uuesti lahti kirjutama hakata tundub mõttetu. Meie vaatluse tulemust saate lugeda siit.

Huvitav, kas keegi on mind ja minu perekonda samamoodi mingil ajahetkel niimoodi kaardistanud ja jälginud:)

Consumero, ergo sum.

Tarbin, järelikult olen olemas.
Pean tunnistama, et seda artiklit lugedes tekkisid minus vastakad tunded. MeeMa uurimus on tehtud 2002-2003 aastal ja usun, et mõned näitajad tänaseks päevaks on kindlasti juba muutunud. Kuid minul tekkisid hoopis teistsugused mõtted seda lugedes.

Tarbin, järelikult olen olemas = raha.
Kas raha on oluline? Kui sul on palju raha, kas sa oled konsumeristlikum? Kas raha annab võimu? Kas raha annab positsiooni? Kas raha annab vabaduse?
Olen nõus, et mida noorem inimene sa oled, mida kõrgem haridus sul on, seda konsumeristlikum sa oled. Konsumerismi taset mõjutab enim rahaline jõukus ehk tarbimisvõimaluse olemasolu.
Kui oled noor koolijüts, siis kahtlemata tahad sa tarbida rohkem kui ehk su võimalused võimaldavad. Sa tahad kanda poppe riideid, tahad käes hoida viimase malli telefoni ja arvutit, sa tahad sõpradega veeta aega kohvikus. Seda seetõttu, et nii justkui tarbid endale kuhugi kuulumise võimaluse. Tublimad asuvad seetõttu ülikooli kõrvalt tööle, mis on minu arust igati tervitatav. Mina olles täna 35 aastane, tunnistan, et olen tundnud suurt raha puudust omal nahal kui asusin peale keskkooli Tallinnasse õpingutele – olid väga rasked ajad.
Täna olen omandamas siin Tallinna Ülikoolis oma teist haridust, käies kooli kõrvalt tööl omaenda ettevõttes, siis julgen öelda, et selline tohutu tarbimise vajadus varases nooruses muutub õnneks aja jooksul. Ma olen küll endiselt noor :) aga nii on juba juhunud minuga. Ma ei arva, et me peame kogu aeg uuendama oma tasku telefoni seetõttu, et uus mudel tuli välja või et ma peaksin ostma igal hooajal endale uusi hilpe jne. Küll aga ma ei saa öelda, et ma tarbiksin vähem. Ilmselt tarbin ikka sama palju või isegi pisut rohkem kuid ma tarbin teisi väärtusi. Ma pigem hoian hilpude ostmise pealt raha kokku ja investeerin selle hoopis reisimisele, enda arendamisele, raamatutele, elamustele (kontsert, teater, kunst jne). Kahju, et see teadmine nii hilja tuleb.
Ma olen kindel, et raha on meie elus oluline. Raha eest küll ei saa kõike osta (õnneks) kuid raha annab siiski meile kindlustunde ja vabaduse.

Öeldakse, et raha ei tee kedagi õnnelikuks kuid kui raha üldse ei ole, siis see teeb ikka väga õnnetuks küll.

Laulja Sting on öelnud kuldsed sõnad: "Raha ei tee kedagi õnnelikuks, kuid et sellest aru saada, peab omama palju raha."

Mina kui tarbimisohver

Viimane loeng pani mind mõtlema iseendale, kuidas me ajas ja ühiskonnas muutume.
Pean tunnistama, et olen aktiivne osaleja tänanes tarbimisühiskonnas.
Muretsen iga hommik, et mida ma peaks selga panema, sest kaks päeva samade riietega tööl käia ei kõlba ning kui toimub mõni üritus siis endamisi palvetan, et keegi teine ei kannaks samasugust  kleiti kui mul. Ja oh seda õudust, kui keegi peakski ilmuma üritusele samas kostüümis, see on ühe naise õudusunenägu tänases tarbimisühiskonnas :)
Nõuka ajal sellist muret ei olnud, sest üldises defitsiidis kandsid kõik ühesuguseid riideid ja keegi ei vaadanud viltu. Sest see oli tollel ajal paratamatus.
Täna aga me tarbime arutult.

Social Network

Eile öösel siis vaatasin minagi selle palju kära tekitanud filmi „The Social Network“ ära.

Ma ei oskagi öelda, et kas see oli nüüd dokumentaalfilm või mõnus mängufilm. Igal juhul hakkasin seda vaatama mõttega, et samal ajal teen sellest oma blogi postituse. Vaadates aga seda filmi, ma uppusin sinna sisse nii, et kui film läbi sai, siis avastasin, et olin olnud täiesti haaratud. Film oli väga kiire tempoga, pean tunnistama, et mõned asjad jäid minu jaoks pisut segaseks kuna tean sellest nö IT maailmast vähe. Filmis oli palju intriige, põnev oli vaadata kuidas suhted inimeste ja raha vahel kulmineerusid. Kuidas kuulsus ja kadedus käsikäes käivad. Kuidas raha eest saab maksta vajadusel kõik lihtsalt kinni (kohtud, sõbrad, naised).

Mul on hea meel, et meie maailma rikastavad sellised tegelased nagu Mark Zukenberg. Mina julgen arvata, et ta on meie ajastu geenius, kellel tuli geniaalne idee luua esmalt Facemash, seejärel HarvardConnection ning siis juba Facebook. Jah, on palju inimesi, kes kritiseerivad facebooki ja selle olemust, kuid eriarvamusi peabki olema ja kahtlemata facebook on ülipopulaarne meie kaasaegses kommunikeerumise ühiskonnas.

Mulle see film meeldis.

Milton H. Ericsoni õpilane E. Savisaar

Tallinna linnapea Edgar Savisaar kohutmisel  Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni liikmetega käis välja idee, et pealinna elanikkond võiks pea kahekordistuda.

Savisaar märkis: “Kui vaadata maailmas toimuvat, siis rahvastik üldiselt koondubki suurematesse linnadesse. Teadlaste  hinnangul võiks konkurentsivõimelise Suur-Tallinna piires elada aga vähemalt 700 000 inimest, et olla ettevõtluse jaoks piisava tööjõupotentsiaaliga piirkond”.

Hüpnoteraapia rajaja Milton H. Ericson on öelnud, et kui soovid oma sõnadele kaalu anda ja mõjutada kuulajaid, siis viita autoriteedile ehk siis selles lauses viidatakse teadlastele, kes Edgarile on andnud asjakohast nõu. Milton H. Ericson on ka öelnud, et üks põhilisi trikke kuulaja enda poole võitmiseks on oma viidetes üldistada ning muuta pilt üksikult üldisemaks ja kasutada ära inimese asjatundmatust, kuid jätta neile mulje kui spetsialistist. Miltoni kõne algab lausega: “Nagu te kõik teate…” Sellist sissejuhatust armastab ka Edgar kasutada.

Edgari sõnavõtud on keeleliselt alati väga huvitavad, tema võime moonutada fakte, üldistada, kustutada ja väänata teksti on muljetavaldav.

Keskendudes teksti sisule soovitaks omalt poolt Edgaril lugeda Oswald Spengleri “Õhtumaa allakäiku”, kus 20. sajandi üks suurimaid mõtlejaid ennustab Euroopa hukku, sest toimub linnastumine ning maal elavad ning põllul töötavad inimesed kaovad.

Tulevik

Tänane loeng oli hariv.

Sain teada, et:

kompuuter on naissoost;

vorm dikteerib sõnu;

elekter on kui meedium;

pika saba teoorias me ei ole veel saba otsas;

kui jään väetiks, siis ilmselt mind hooldab nunnu robothüljes … jne.

Kuid, mis toob tulevik?

Olen kuulnud esoteerikasse kalduvaid inimesi ütlevat, et iga järgmine põlvkond sünnib siia ilma eelnevat õpetama. Me küll kasvatame ja kujundame oma lapsi, kuid nemad on meist alati targemad. Ehk meie lapsed õpetavad meid.

Hmm.

Ma väga tahaksin loota, et minu tulevased lapsed soovivad mind igati õpetada, suunata. Eriti antud kontekstis pean silmas, et nad ikka tõmbaksid mind kaasa uute tehnoloogiliste arengutega, uute kommunikeerumise viisidega. Kindlasti neid tuleb aina juurde ja juurde. Ma ei tahaks kuidagi jääda ree pealt maha. Ma ei tahaks olla vana kibestunud vanamutt, kes ütleb, et ohh milleks mulle seda. Tahaksin olla just üks see tore memmedest (pilt, mis oli Kaja slaidil), kes uuris sülearvutit koos teiste memmedega. Nüüd fantaseerides mõtlen, et kuidas need memmed suhtlesid nt pildilt puudu oleva memmega, kes parasjagu suvitas nt Austraalias või lugesid nad koos uudiseid ja arutlesid nii ilmaasjade üle või vaatasid koos Simpsoneid või ….

Olen õppejõuga nõus, et küsimus ei ole selles kui vana sa oled vaid selles, kas sa oled valmis pidevalt kohanema/integreeruma selles meie kogu aeg kiirelt arenevas ühiskonnas. Inimene peab ise siiralt tahtma olla asjadega pidevalt kursis. Mina praegu tõesti tahan ja loodan, et tahan ka siis, kui olen see eakas memm. Kindlasti on ka selliseid inimesi, kes ei tahagi olla asjadega kursis ja ka see on ju OK ning igaühe vaba tahe. 

Loengus arutasime, et vanasti pidid oskama lehma lüpsta, kartulit maha panna - täna pead oskama oma sõna seada. Tulles nüüd tagasi teema juurde, et meie lapsed õpetavad meid, ei tohiks me unustada ka neid õpetada. Soovin väga, et minu lapsed ikka teaksid, kuidas kartul ja porgand poodi saab (loe: kuidas kasvatada kartulit ja porgandit)? Luban anda endast parima. 

Kõhutunne

Kõigepealt, tahan ma öelda, et ma olen väga tänulik Kajale, et ta mind on juhatanud sellise raamatu juurde nagu „Mõjustamise psüholoogia“ Robert B. Cialdini.

See raamat haaras mind väga, ma lausa neelasin seda. Kuigi praegu tagasi mõeldes tundub mulle, et see on pigem selline käsiraamatu moodi raamat, mida tasuks aeg ajalt uuesti kätte võtta. On ju teada printsiip 80/20, et pärast kahte nädalat raamatu lugemisest on meeles vaid 20%.

See raamat kirjutab olulistest, igapäevastest asjadest. Kirjutab kenasti mõtted lahti nii lihtsas kirjas kui ka teaduslikult. See raamat on täis huvitavaid, kohati väga naljakaid ja kohati ka kurbi näiteid.

See raamat pani mind ennast analüüsima,

et hmm huvitav kuidas küll mina sellises olukarras käituksin, mõtleksin jne.

Kuna see raamat on väga mahukas, siis siin blogis ma toon välja kaks näidet.

Esiteks, usun, et paljud teavad, mis firma on Amway Corporation (kodukeemia ja hügieenitooted). Ka siin Eestis on nad järjest pead tõstmas. Kõik, kes on selle fimaga liitunud ja selles (mõjustamise) rattas keerlevad, need peaksid seda raamatut kindlasti lugema. Uskuge mind, saate naerda ja järgi mõelda, kas olete lasknud ennast teadlikult mõjutada või on see olnud teie teadlik valik. Eestis nad räägivad, et tegemist ei ole võrgustik

turundusega, vaid nad on kui heatahtlikud soovitajad, kuidas õigesti ja hästi ja parimate toodetega oma kodu korras hoida. Raamatut lugedes aga saate aru, et tegemist on sulaehtse mõjustamisega. Tuuakse välja ka tore väljend „Põrnikas“- kuidas siis mingi ports näidiseid jäetakse 1-3 ööpäevaks kliendile tasuta proovida ja seejärel minnakse ja võetakse tellimus ning veel parem, kui klient sõlmib ise kirjaliku lepingu firmaga. Ja käima on lükatud nö vastastikuse-kohusetunde reegel. Inimene ongi juba mõjustatud, kuid inimesele endale jääb mulje, et ta justkui ise on teinud väga targa valiku.

Teiseks minu jaoks huvitav ja naljakas oli järjekindluse printsiip ja kõhutunne. Miks see minu jaoks naljakas on? Sest mul on olnud analoogne situatsioon, kuidas mulle järjekindlalt 4 aastat tagasi Kaplinnas üritati müüa puust nikerdatud nukusid, mis ma ka lõpuks kõik olin sunnitud ära ostma, nii, et tagasi koju tulles oli tükk tegemist pagasi sisu paigutamisega. PS. Need on tegelikult väga ilusad nukukesed, millelt ma nüüd hoolega tolmu saan pühkida :)

Siinkohal siis tahaksin tuua välja lausa väikese katkendi raamatust, mis seda hästi ilmestab:

„Rabavalt Kaunis Noor Naine: Tere! Ma viin läbi küsitlust linnaelanike meelelahutusharjumuste kohta. Kas te oleksite nõus mõnele küsimusele vastama?

Cialdini: Palun, tulge sisse.

RKNN: Tänan. Ma istun lihtsalt siiasamasse ja alustan. Oskate te öelda, mitu korda nädalas te väljas söömas käite?

C: Oh, vist oma kolm või neli korda nädalas. Õigupoolest alati kui mul aega on; ma armastan häid restorane.

RKNN: Kena. Kas te tellite tavaliselt toidu juurde veini?

C: Ainult välismaist.

RKNN: Selge. Aga kino? Kas te käite tihti kinos?

C: Kinos? Headest filmidest ei saa ma kunagi küllalt. Mulle meeldivad eriti sellised intellektuaalsed filmid, kus ekraani allservas on tekst. Aga teie? Kas teile meeldib kinos käia?

RKNN: Ee...jah, meeldib küll. Aga lähme tagasi küsimuste juurde. Kas te käite palju kontsertidel?

C: Kindlasti. Enamasti kuulan muidugi sümfoonilist värki. Aga mulle meeldivad ka kvaliteetsed popansamblid.

RKNN (kiiresti kirjutades): Tore! Ainult üks küsimus veel. Kuidas on teatri- ja balletitruppide turneedega? Kas käite neid vaatamas, kui nad meie linnas esinevad?

C: Ah, ballett- liikumine, graatsia, vorm – ma armastan seda. Märkige sinna, et ma armastan balletti. Käin seda vaatamas igal võimalusel.

RKNN: Tore. Las ma vaatan nüüd korraks oma arvud üle, härra Cialdini.

C: Tegelikult olen ma doktor Cialdini. Aga see kõlab nii ametlikult. Kutsuge mind lihtsalt Bobiks, eks?

RKNN: Hästi, Bob. Arvestades teie antud vastuseid, on mul hea meel teatada, et liitudes Clubamericaga võite säästa aastas kuni 1200 dollarit! Väike liikmemaks annab teile soodushinna enamikel neil üritustel, mida te mainisite. Loomulikult soovib teiseugune sotsiaalselt aktiivne inimene ära kasutada meie ettevõtte poolt pakutavat võimalust tohutult kokku hoida kõigi nende asjade pealt, mida te enda sõnul teete.

C (lõksu püütud nagu rott): Noh...ee... ma... oh.... küllap vist.“ 

(R.B.Cialdini, 2001)

Selle lõigu järgi on mõnus lugeda autori analüüsi, et kuidas ta küll lasi endaga nii juhtuda. Paraku ta ei saanud enam sellest meelelahutuse paketist loobuda, sest kui ta oleks püüdnud taganeda oma vastustest, oleks selgunud, et tegelikult Cialdini polegi nii sotsiaalselt aktiivne inimene kui ta näidata soovis ja teiseks ta oleks ju totaalne tobu kui ta ei tahaks hoida raha kokku. Ta oli lõksus, mis lõksus.

Cialdini mõtestas enda jaoks välja ka teise lõpu sellele loole, juhuks kui see Rabavalt Kaunis Noor Naine peaks teda kunagi uuesti küsitlema. Küsitluse algus oleks sama kuid lõpp kulmineeruks nii:

„RKNN: ...Loomulikult soovib teiseugune sotsiaalselt aktiivne inimene ära kasutada meie ettevõtte poolt pakutavat võimalust tohutult kokku hoida kõigi nende asjade pealt, mida te enda sõnul teete.

C (äärmiselt eneskindlalt): Üldsegi mitte. Vaadake, ma mõistan, mida te teete. Ma tean, et teie jutt küsitlusest oli lihtsalt ettekääne, et panna inimesi rääkima, kui tihti nad väljas käivas, ja sellises olukorras on loomulik, et kiputakse liialdama. Ja ma keeldun mehaanilise seotuse ja järjekindluse jada lõksu sattumast, kui ma tean, et see oleks rumal põikpäisus. Ei mingit klõps, vurr reakstiooni.

RKNN: Mh?

C: Olgu, ma väljendan ennast teisiti: (1) minust oleks rumal kulutada raha millelegi, mida ma ei taha; (2) ma tean usaldusväärsest allikast – otse kõhust – et ma ei taha teie meelelahutuspaketti; (3) seega, kui te ikka ususte, et ma selle ostan, siis usute te ilmselt ka päkapikke. Loomulikult saab teiesugune intelligentne inimene sellest aru.

RKNN (lõksu püütud nagu rabavalt kaunis noor rott): Noh... ee... ma... oh... küllap vist.“

(R.B.Cialdini, 2001)

Mis on minu postituse sisu mõte, et miks otsustasin just need näited välja tuua? Seepärast, et inimesed mõtleksid enne kui midagi teevad, ütlevad, kuidagi käituvad. Et inimesed julgeksid olla ausad, julgeksid olla nemad ise igas olukorras ning et nad julgeksid kuulata oma kõhutunnet ja vajadusel julgeksid öelda EI. Alati ei pea minema massidega kaasa.

Kel vähegi mahti lugege seda raamatut. See kõik on seotud kommunikatsiooniga. See harib, naerutab, paneb mõtlema ja endamisi arutlema.

Kasutatud kirjandus:

1. Robert B.Cialdini (2001). Mõjustamise psühholoogia. Teooria ja praktika. Tallinn: Pegasus

Joodikulõks maha võetud.

Eesti, kuhu me liigume?

Eurotsooni riikides elavate inimeste jõukus 2013.

Lugedes majanduse uudiseid rahvusvahelisest meediast ja kõrvutades seda ühe varasemalt loetud uudisega, siis esimese hooga on seda suht raske lahti mõtestada, kuid tundub, et meie süsteemis on viga. 

Olla ühed kõige kõvemad töörügajad maailmas ning samas olla eurotsooni vaeseim riik paneb mõtlema, kas tänane Eesti poliitika ja majandusmudel on õige?  Naljatades võiks öelda, et äkki me peaks õppima asju kergemalt võtma ning sisse viima prantslaste 7 tunnise tööpäeva või hispaanlaste keskpäevase siesta või hoopiski kreeklaste teiste kulul elamise? 

Tegelik probleem on väärtuses mida me loome oma tööga. Tänane Eesti on fokusseerunud tööle ja paraku mitte just kõrget väärtust loovale tööle.

Skandinaavias ja Kesk-Euroopas kasutatakse meie kohta väljendit "odav allhanke maa", kus toodetakse tööstusele suhteliselt väikese lisaväärtusega tooteid, mis oma protsesside poolest on ebamugavad ning ajamahukad, et seda võiks teha kalli tootmistunni hinnaga neis riikides.  Samas olen ma arvamusel, et meie riigi arengus on olnud see roll meile üliolulne, see on andnud meile väärtuslikke kogemusi, kuid meie soovid ja vajadused on tänaseks muutunud, me oleme liikunud järgmisele tasemele. Me saame seda muuta, kui me muudame oma fookust! Muuta oma fookust töörabamiselt väärtuse loomisele. Mõttekäik on lihtne, kuid kuidas on võimalik muuta seda? Peamine probleem mida ma näen on riigi poolne abi ettevõtluse alustamisel. Eestis on täna suhteliselt lihtne alustada nullist väike-ettevõtet või teenust pakkuvat ettevõtet, kus investeeringud ja jooksvad kulud on madalad, kuid paraku keskkonnast tulenev surve ei anna meile aega rahulikult ja omas tempos kasvamiseks. Kui me keerame oma fookuse riiklikul tasemel väärtusele, siis tuleks meil luua võimalus käivitada ka keskmise suurusega ettevõtteid nullist, mille esialgne investeeringute vajadus on kordades suurem, kuid samas on ka toodetava väärtuse hulk suurem. Ma olen kindel, et neid võimalusi suurema väärtuse loomiseks on veelgi ja ületamatuid takistusi sellel teel ei ole. Tänu väärtuse kasvatamisele oleks meil võimalik tulevikus loota suuremat palgatõusu ja paremat sotsiaalset kindlust.

Kas Eesti Riik peaks tegema propagandat?

Teine loeng oli taas erakordselt huvitav ja mõtteid, millest tahaksin kirjutada on palju (WC kultuur, kontsruktivism, haridus päästab maailma jne). Kõigest ei jõua kahjuks kirjutada, seega proovin arutleda teemal kas meie Eesti riik vajab propagandat. Mõtte, mille Kaja loengu lõpus õhku viskas - ma püüdsin selle kinni. 

Sõnapaar riiklik propaganda tekitab minus vastakaid tundeid. Ajaloost me teame, kui suur jõud on riiklikul propagandal. See on toitnud sõdasid ning olnud seemneks rassivihale, kuid samas on see aidanud muuta rahvast ühtseks ning kokkuhoidvaks. Tänu sellele on toimunud kiire riikide ülesehitus sõjajärgseil aastail ning on kogutud raha tähtsatele projektidele.

Kuidas mina suhtun riiklikku propagandasse? 

Ühest küljest meenuvad, totalitaarsest režiimist tulnuna, Võidu väljaku paraadid ning seal esitatud kihutuskõned ja suured punased plakatid kirjaga „Au tööle“ ja „Elagu NLKP“ ning teisest küljest Rahvarinde liikumine ja Balti kett, mis muutis iga eestlase oma kodumaa patrioodiks.

Kas ma täna näen vajadust riikliku propaganda järgi? 

Jälle näen ma siin kahte poolt. Ühest küljest ma näen vajadust riikliku propaganda järgi, et suurendada rahvustunnetust ja võibolla isegi mitte niivõrd eestlaste rahvuse esiletoomist kuivõrd Eestimaa kui kodumaa tähtsustamist.

Teisest küljest teades propaganda jõudu ja selle võimes mõjutada masse, näen ma selget ohtu, et seda võiks väärkasutada kellegi isiku või huvigrupi teenimiseks ning mis viiks varem või hiljem totalitarismini. Viimane negatiivne näide edukast propagandast on viimastelt kohalikelt valimistelt, kus Keskerakond kasutas kõiki tema käes olevaid vahendeid valijate mõjutamiseks ja ta tegi seda äärimiselt edukalt.

Kui nüüd mõelda, et selline võimalus oleks riiklikul tasemel olemas, siis võib juhtuda, et ühel hetkel sarnaneb meie riik Valgevene või Põhja-Korea’ga.

Kuid kuidas siis teha riigi tasemel propagandat ja samas välistada võimalikke ohte väärkasutamiseks? 

Arvan, et seda on võimalik teha riigil delegeerides selle ülesande mõnele oma ministeriumi haldusalas olevale organistasioonile nii, nagu seda tehti mõned aastad tagasi EAS‘s “Welcome to Estonia” loomisel. Seal oli selge riiklik vajadus luua bränd ning kujundada imago selle ümber ning korraldada rahvuslik kampaania selle levitamiseks. Teise näitena tooks meie rahva ühe suurima ja tähtsaima ürituse, laulu ja tantsupeo. Seal on väga selged propagandistlikud elemendid rahvustunnetuse kasvatamiseks ning mida korraldab Kultuuriministeeriumi allorganisatsioon Laulu ja Tantsupeo Sihtasutus. Ma kindlasti ei poolda riigi poolset propagandaameti loomist, kuid ma pooldan riikliku propaganda tegemist läbi allorganistsioonide, et kasvatada kodanike ühtsustunnet.

Appi, appi kiusatakse!

Selle uudise valguses võib üks teatud linnaametnik tunda end ahistatuna.  Ta ise sooviks jääda anonüümseks, kuid kõik teised teavad teda nimega Priit Kutser. Seega kaovad kommentaariumist sellised nimed nagu ilus naine, onu Ruudi, suur paks orav, Mann, Siiri, Kusti, Muff, Tanja ja paljud teised selle kodaniku kunstnikunimed. Võimalik, et seda tõlgendatakse kui paremerakondade rünnak "töökate" ametnike vastu. Meenutus siit.

Reflektsioon esimesest loengust ja täiendavast lugemisvarast

Tere kaunist laupäeva,

Täna, laupäeva hommikul, süües maitsvat hommikusööki, lugesin läbi artikli „Communication, Power and Counter-power in the Network Society“. Kui alguses ehmatasin, et nii jube pikk artikkel, siis tegelikult selle lugemine ei võtnudki palju aega. See oli lausa huvitav ja mõtlema panev. Lugedes artiklit meenus mulle paljude teemade juures meie esimene loeng. Kaja tegelikult mõtestas kogu selle artikli juba loengus lahti.

Artikkel räägib kommunikatsioonist, massimeediast, võimust võrguühiskonnas, poliitika kajastusest meedias, massilisest enesekommunikatsioonist ning selle vastujõust, võimu suhtest uues kommunikatsiooni ruumis, poliitilise legitiimsuse kriisist ja paljust muust.

Ma ei arva, et artikli ümber jutustamine oleks siin vajalik, kuid tooksin siiski mõned tähelepanekud välja, mis mind jäid kummitama.

Kõik algab peale meie enda tõlgendusest, vabadusest, vastutusest- hetkel me elame nii öelda tähelepanu maailmas (loe võrguühiskonnas), me kõik tahame, et meid mingil moel märgataks. Kommunikatsioon on kui ellujäämise võimalus, süsteemid püsivad elus nii kaua kui nad saavad toitu. 10 aastat tagasi meil ei olnud aimugi, mis moodi me täna sõltume kommunikatsioonist, me ei kujutanud ette kuidas me ise oleme võrguühiskonna üks osa. 10 aastat tagasi oli võim selgelt hierarhia tipus, kuid kus see on täna? Võrguühiskonnas.

Artiklis ka arutati selle teema ümber, kas võim on poliitikute käes või meedia käes. Siiski võim ei ole meedia käes, vaid poliitikud on tugevalt mõjutatud (ise tahaksin tuua välja sõna sõltuvad) meediast. Poliitikud saavad läbi meedia mõjutada inimeste, kodanike mõtteid. Artiklis toodi välja, et näiteks valimiste eel, kui paljud inimesed loevad valitavate poliitikute valimiskampaaniaid ja kandidaadi platvorme? Tegelikult teevad seda ikka väga vähesed ja inimesed tuginevad pigem ajakirjandusest saadud infole, luues seeläbi oma seisukoht ja nii minnaksegi hääletama. Tegelikult on see ju pettus.

Kas mina olen ka selline, hakkasin mõtlema? Ausalt kuni viimaste KOV valimisteni olin ise täpselt samasugune. Ei viitsinud ma varem poliitika teemadesse süüvida, käisin lihtsalt valimas kuna see oli minu kodaniku kohus. Kuid seekord, ma ei tea, kas see tuleb vanusega, tarkusega, mida olen omandanud olles tudeng TLÜ-s :) või... igatahes seekord mõtlesin väga hoolega, keda valida ja lugesin nii mõnegi kandidaadi valimisplatvormi läbi enne kui oma otsuse tegin.

Ka Kaja tõi oma loengus välja mõtte, et meie ümber on palju nö intellektuaalset PRÜGI, nt viimastel valimistel linnaruumis olnud plakatid E.N.Kross või E.Savisaar. Minu meelest oli see tõesti puhas rämps. Eriti Edagari käitumised ajasid naerma - Ülemiste penost valmistatud vanake, Lasnamäe Jäähalli avamine, mis oli ju tegelikult alles oma ehituse alguses, Harju tänava avamine jne.

Siinkohal tuli mulle meelde üks nali, mis oli ühe Postimehe artikli pealkirjaks: „Miks Edgar Savisaar ei saa olla iluvõimlemisliidu president? Sest ta lõikab kohe kõik lindid läbi!“

Minu tutvusringkonnas sai Edgar endale hüüdnime: Edgar Käärkäsi.

Julgen öelda välja, et mulle kohe üldse ei meeldi Keskerakond, eriti Edgar aga näete, mis võrguühiskond, meedia on teinud. Me räägime nendest kogu aeg ja meedia on olnud ka minu arvamuse üks kujundajaist. Edgar minu arust oskab meediaga väga hästi manipuleerida, oskab meediat enda kasuks tööle panna. Ka mina praegu ja siin oma blogis kirjutan temast ning olen kaldunud oma teemast justkui pisut kõrvale.

Aga siit kohe ka järgmine mõte, kommunikastiooni eetikal on ikka suur roll. Hea ja kurja vahe hakkab peale meist endist. Kommunikatsioon on protsess, mis on alati olemas, see ei kao kuskile, teinekord ka vaikus on kommunikatsioon või ainult pilt, mis vahel räägib rohkem kui tuhat sõna.

Artiklist lugesin, et meedia võib vajadusel sobimatult käituda oma kangelasega, kasutatades teda mõnusa meelelahutusena ja nii ka hävitada oma kangelase. Aga meediat see ei huvita. Seni kuni on tarbijaid, klikkijaid, seni meedia saab teha kõike. Kaja tõi oma loengus ka selle kohta hea näite – Erika Salumäe näol. Kuidas Erika kunagi ise tahtis olla kui avatud raamat, lasi Kroonika omale nö vannituppa ja nüüd kui ta enam ei soovi meedias oma tegmisi kajastada, siis meedia teeb seda tema eest ise, no nii meelelahutuseks. Kommunikatsiooni voog on katkematu.

Artklis oli veel palju huvitavat, kuid paraku kõike ei jõua siin lahti arutada. Usun, et kõik, kes võtavad vaevaks seda lugeda, saavad aru, et see on põnev lugemine.

Ühiskond areneb ja muutub väga kiiresti, huvitav, mis meil on 10 aasta pärast, mida me täna ei oska endale ettegi kujutada? Kas meile pannakse kiibid külge, et paljas välja ütlemata mõte juba kajastub meedias sadadele tuhandetele inimestele? Kas see paneks meid järgi mõtlema, mida me mõtleme või öelda tahame. Sõnal ja mõttel on ju väga suur jõud. Kas nii inimkond võtaks vastutuse?