Reflektsioon esimesest loengust ja täiendavast lugemisvarast

Tere kaunist laupäeva,

Täna, laupäeva hommikul, süües maitsvat hommikusööki, lugesin läbi artikli „Communication, Power and Counter-power in the Network Society“. Kui alguses ehmatasin, et nii jube pikk artikkel, siis tegelikult selle lugemine ei võtnudki palju aega. See oli lausa huvitav ja mõtlema panev. Lugedes artiklit meenus mulle paljude teemade juures meie esimene loeng. Kaja tegelikult mõtestas kogu selle artikli juba loengus lahti.

Artikkel räägib kommunikatsioonist, massimeediast, võimust võrguühiskonnas, poliitika kajastusest meedias, massilisest enesekommunikatsioonist ning selle vastujõust, võimu suhtest uues kommunikatsiooni ruumis, poliitilise legitiimsuse kriisist ja paljust muust.

Ma ei arva, et artikli ümber jutustamine oleks siin vajalik, kuid tooksin siiski mõned tähelepanekud välja, mis mind jäid kummitama.

Kõik algab peale meie enda tõlgendusest, vabadusest, vastutusest- hetkel me elame nii öelda tähelepanu maailmas (loe võrguühiskonnas), me kõik tahame, et meid mingil moel märgataks. Kommunikatsioon on kui ellujäämise võimalus, süsteemid püsivad elus nii kaua kui nad saavad toitu. 10 aastat tagasi meil ei olnud aimugi, mis moodi me täna sõltume kommunikatsioonist, me ei kujutanud ette kuidas me ise oleme võrguühiskonna üks osa. 10 aastat tagasi oli võim selgelt hierarhia tipus, kuid kus see on täna? Võrguühiskonnas.

Artiklis ka arutati selle teema ümber, kas võim on poliitikute käes või meedia käes. Siiski võim ei ole meedia käes, vaid poliitikud on tugevalt mõjutatud (ise tahaksin tuua välja sõna sõltuvad) meediast. Poliitikud saavad läbi meedia mõjutada inimeste, kodanike mõtteid. Artiklis toodi välja, et näiteks valimiste eel, kui paljud inimesed loevad valitavate poliitikute valimiskampaaniaid ja kandidaadi platvorme? Tegelikult teevad seda ikka väga vähesed ja inimesed tuginevad pigem ajakirjandusest saadud infole, luues seeläbi oma seisukoht ja nii minnaksegi hääletama. Tegelikult on see ju pettus.

Kas mina olen ka selline, hakkasin mõtlema? Ausalt kuni viimaste KOV valimisteni olin ise täpselt samasugune. Ei viitsinud ma varem poliitika teemadesse süüvida, käisin lihtsalt valimas kuna see oli minu kodaniku kohus. Kuid seekord, ma ei tea, kas see tuleb vanusega, tarkusega, mida olen omandanud olles tudeng TLÜ-s :) või... igatahes seekord mõtlesin väga hoolega, keda valida ja lugesin nii mõnegi kandidaadi valimisplatvormi läbi enne kui oma otsuse tegin.

Ka Kaja tõi oma loengus välja mõtte, et meie ümber on palju nö intellektuaalset PRÜGI, nt viimastel valimistel linnaruumis olnud plakatid E.N.Kross või E.Savisaar. Minu meelest oli see tõesti puhas rämps. Eriti Edagari käitumised ajasid naerma - Ülemiste penost valmistatud vanake, Lasnamäe Jäähalli avamine, mis oli ju tegelikult alles oma ehituse alguses, Harju tänava avamine jne.

Siinkohal tuli mulle meelde üks nali, mis oli ühe Postimehe artikli pealkirjaks: „Miks Edgar Savisaar ei saa olla iluvõimlemisliidu president? Sest ta lõikab kohe kõik lindid läbi!“

Minu tutvusringkonnas sai Edgar endale hüüdnime: Edgar Käärkäsi.

Julgen öelda välja, et mulle kohe üldse ei meeldi Keskerakond, eriti Edgar aga näete, mis võrguühiskond, meedia on teinud. Me räägime nendest kogu aeg ja meedia on olnud ka minu arvamuse üks kujundajaist. Edgar minu arust oskab meediaga väga hästi manipuleerida, oskab meediat enda kasuks tööle panna. Ka mina praegu ja siin oma blogis kirjutan temast ning olen kaldunud oma teemast justkui pisut kõrvale.

Aga siit kohe ka järgmine mõte, kommunikastiooni eetikal on ikka suur roll. Hea ja kurja vahe hakkab peale meist endist. Kommunikatsioon on protsess, mis on alati olemas, see ei kao kuskile, teinekord ka vaikus on kommunikatsioon või ainult pilt, mis vahel räägib rohkem kui tuhat sõna.

Artiklist lugesin, et meedia võib vajadusel sobimatult käituda oma kangelasega, kasutatades teda mõnusa meelelahutusena ja nii ka hävitada oma kangelase. Aga meediat see ei huvita. Seni kuni on tarbijaid, klikkijaid, seni meedia saab teha kõike. Kaja tõi oma loengus ka selle kohta hea näite – Erika Salumäe näol. Kuidas Erika kunagi ise tahtis olla kui avatud raamat, lasi Kroonika omale nö vannituppa ja nüüd kui ta enam ei soovi meedias oma tegmisi kajastada, siis meedia teeb seda tema eest ise, no nii meelelahutuseks. Kommunikatsiooni voog on katkematu.

Artklis oli veel palju huvitavat, kuid paraku kõike ei jõua siin lahti arutada. Usun, et kõik, kes võtavad vaevaks seda lugeda, saavad aru, et see on põnev lugemine.

Ühiskond areneb ja muutub väga kiiresti, huvitav, mis meil on 10 aasta pärast, mida me täna ei oska endale ettegi kujutada? Kas meile pannakse kiibid külge, et paljas välja ütlemata mõte juba kajastub meedias sadadele tuhandetele inimestele? Kas see paneks meid järgi mõtlema, mida me mõtleme või öelda tahame. Sõnal ja mõttel on ju väga suur jõud. Kas nii inimkond võtaks vastutuse?