Tulevik

Tänane loeng oli hariv.

Sain teada, et:

kompuuter on naissoost;

vorm dikteerib sõnu;

elekter on kui meedium;

pika saba teoorias me ei ole veel saba otsas;

kui jään väetiks, siis ilmselt mind hooldab nunnu robothüljes … jne.

Kuid, mis toob tulevik?

Olen kuulnud esoteerikasse kalduvaid inimesi ütlevat, et iga järgmine põlvkond sünnib siia ilma eelnevat õpetama. Me küll kasvatame ja kujundame oma lapsi, kuid nemad on meist alati targemad. Ehk meie lapsed õpetavad meid.

Hmm.

Ma väga tahaksin loota, et minu tulevased lapsed soovivad mind igati õpetada, suunata. Eriti antud kontekstis pean silmas, et nad ikka tõmbaksid mind kaasa uute tehnoloogiliste arengutega, uute kommunikeerumise viisidega. Kindlasti neid tuleb aina juurde ja juurde. Ma ei tahaks kuidagi jääda ree pealt maha. Ma ei tahaks olla vana kibestunud vanamutt, kes ütleb, et ohh milleks mulle seda. Tahaksin olla just üks see tore memmedest (pilt, mis oli Kaja slaidil), kes uuris sülearvutit koos teiste memmedega. Nüüd fantaseerides mõtlen, et kuidas need memmed suhtlesid nt pildilt puudu oleva memmega, kes parasjagu suvitas nt Austraalias või lugesid nad koos uudiseid ja arutlesid nii ilmaasjade üle või vaatasid koos Simpsoneid või ….

Olen õppejõuga nõus, et küsimus ei ole selles kui vana sa oled vaid selles, kas sa oled valmis pidevalt kohanema/integreeruma selles meie kogu aeg kiirelt arenevas ühiskonnas. Inimene peab ise siiralt tahtma olla asjadega pidevalt kursis. Mina praegu tõesti tahan ja loodan, et tahan ka siis, kui olen see eakas memm. Kindlasti on ka selliseid inimesi, kes ei tahagi olla asjadega kursis ja ka see on ju OK ning igaühe vaba tahe. 

Loengus arutasime, et vanasti pidid oskama lehma lüpsta, kartulit maha panna - täna pead oskama oma sõna seada. Tulles nüüd tagasi teema juurde, et meie lapsed õpetavad meid, ei tohiks me unustada ka neid õpetada. Soovin väga, et minu lapsed ikka teaksid, kuidas kartul ja porgand poodi saab (loe: kuidas kasvatada kartulit ja porgandit)? Luban anda endast parima.