Kogu aeg...

Kogu aeg...

… on kiire

… on midagi tähtsat teha

… on meilikastis vähemalt 60 toimetamist vajavat kirja

… on koolis tähtajad ja vaja midagi teha

… pean kohvreid pakkima ja jälle kuskile töölähetusse sõitma

… sõbrad on kurvad, et mind on vähe näha

… on koduse toidu (eriti praekartulite) isu

… olen nagu orav rattas

… saab bensiini paak ikka ja jälle tühjaks

… on kodu tolmune

… on kodus triikimata pesu hunnik

… on märkmikus kirjas eesootav tähtis kohtumine

… on sügisel pime

… igatsen rohkem und

… on töö ja karjäär olnud mulle väga tähtis

… tahaks endale midagi ilusat osta

… olen mõelnud, et teine inimene minu ellu niipea ei mahu

… saan ikka hakkama

… päike tõuseb ja loojub

… on midagi uut õppida

… on mingid uued lahedad kogemused

… olen ikka rõõmus

… on lahe elada

… on armastus kõikjal

… olen magama jäädes õnnelik

… olen ärgates õnnelik

olen armunud!

Armastus mahub mu sisse ära.

Armastan...

Õige kaaslase valik (4. loeng)

Loeng oli väga huvitav. Puhas rõõm on osaleda loengus, millest saan aru ja mida on huvitav jälgida. Mõtteid, millest tahaksin kirjutada tekkis palju. Loengust koju sõites mõtlesin ja arutlesin veel pikalt endamisi loegus kuuldu üle. See oli hea tunne.

Täna on mõnus pühapäev kodus, istun nüüd arvuti taga ja panen mõned mõtted paljudest kirja.

Suhted + korraldus EI = suhtekorraldusega.

Maailma kõige targemate inimeste sündroom.

Alati ei ole tähtis, et meie organisatsioonis on tööl head ja väga head spetsialistid vaid nad peavad olema ka head ja väga head isiksuse omadustelt. Tähtis, et organisatsioonis inimesed saaksid omavahel kenasti läbi. Organisatsiooni sees peaks olema õhkkond, mis aitab kõigil töötajatel areneda, arutleda oma töömurede ja rõõmude üle. Viis, kuidas inimesed organistasioonis edastavad omavahel infot, sutlevad kolleegidega, jagavad ülesandeid, on ikka väga tähtis.

Igal organistatsioonil on oma nägu, töötajad seal sees kipuvad järjest rohkem minema oma juhtide nägu nii nagu koer läheb peremehe nägu. Vahel võib see olla hea aga vahel võib see olla ka väga väga halb. Kuid siiski ma arvan, et mida rohkem on ühes organisatsioonis erinevaid ja omanäolisi inimesi, kaasa arvatud väga keerulisi inimesi, siis seda parem. Erinevad inimesed annavad organisatsioonile rohkem erinevaid mõtteid, ideid, arutelusid, mis on edasiviiv jõud, energia. Erinevates olukordades on nad suutlikumad paremaid lahendusi välja mõtlema.

Organistasioonis ei pea olema sõbranna ja semu suhteid kuid inimesed peaksid seal üksteisest hoolima, üksteist toetama, aitama. Üks hea organisatsioon saab toimida ainult tänu headele ja väga headele organistastioonis viibivatele kodanikele. Hea oskus on valida tööle head inimesed ja hoiduda inimestest, kes võibolla on küll head spetsialistid aga oma olemuselt maailma kõige targema inimese sündroomiga ja seetõttu võivad hoopis mürgitada organistasiooni siseõhkkonda.

Konfliktid organistasioonis lähevad palju maksma. Kaks inimest olles konflitis, ei suuda oma tööefektiivsust tõsta pea nädal aega enam üle 80%. Halvas organistasioonis pikalt töötada on koormav ja ebatervislik. Kuna me veedame üle poole oma päevast kuskil organistsioonis töötades, siis on väga tähtis meile, et see organistasioon oleks terve ja energiat andev.

Eraldage emotsioon sõnumist – mulle väga meeldis see mõte. Ise kipun ka vahel olema oma tegemistes impulsiivne ja pisut ehk kärsitu. Elukogemus on mulle õpetanud, et kui miskit väga häirib, siis tõesti tasub enne mõelda kui midagi kohe öelda. Kellele meeldib ärevas olukorras lugeda sekundeid 1-10, kellele meeldib 3 x sügavalt sisse ja välja hingata, kes läheb teeb mõne suitsu, kes otsustab lihtsalt olla tasa. Vahet ei ole, peaasi, et inimesed arendaksid iseendas tarkust, mõelda enne läbi. Olen enda peal kogenud, olles mõnes kehvas situatsioonis, võtta aeg maha, teha paus, olla tasa ja olen kogenud ka seda, et vahel pärast nö mõtte pausi polegi enam vaja midagi öelda ega ette võtta, sest asjad on loksunud juba iseenesest paika. Kui emotsioonil lasta rahulikult sõnumist eralduda, siis mina küll olen näinud pärast asju hoopis teises valguses ja üldse ehk enam mitte nii hulluna kui algselt tundus.

Jätkuks mul ainult tarkust alati nii toimida.

ÕIGE mehe /naise valik. 

Vali endale kaaslane selle järgi, kelle vead sulle on kõige talutavamad, mitte selle järgi, kes sulle kõige rohkem meeldib. Me ei saa muuta oma partnerit, me saame muuta iseenda suhtumist. Keegi tark on kunagi öelnud: “Me austame inimese tugevusi aga armastame nende vigasid”. Kui me suudame neid vigasid armastada, siis palju õnne, me oleme võitnud jackpoti. Kas sina oled?

Sõna võib olla relv.

Kas arst võib öelda, esimesel visiidil patsiendile pärast tema analüüside tulemuste saabumist:

Vaadake, teie näitajad on halvad...

teil on vähk...

kui me kiiritame ühte kollet, siis teine hakkab vohama...

kui me kiiritame teist kollet, siis esimene hakkab vohama...

kui me kiiritame mõlemat korraga, siis te surete niikuinii...

soovitame teil hakata kirjutama testamenti...

Kas nii on eetiline?

Jah olgu, me teame, et see juhtus umbes 10 aastat tagasi. Aga selliseid juhtumeid juhtub iga päev ja igal pool meie ümber ka täna.

Kas sellel arstil oli tol päeval pikk ja väsitav päev ning paha tuju? Me ei tea.

Kas see õigustab sellist käitumist? EI.

Kas see arst lihtsalt oli otsekohene ja aus? Jah ta oli, aga kas nii peab ikka ütlema? Siinkohal mina arvan, et tema sõnad olid justkui nagu julmad relvad.

Muidugi meile kõigile meeldib kui arst on meiega aus ja ütleb kuidas asjalood meiega on aga alati saab ühte asja öelda väga erineval viisil. Mina arvan, et see arst oleks pidanud küll ütlema, kuidas on lood aga ta oleks pidanud jätma otsuse kas surra nüüd ja varsti või palju hiljem siiski patsiendile endale. Selles loos justkui arst lihtsalt andis teada, et nii on ja ei jätnud patsiendile mingisugustki võimalust ise otsustada, ise mõelda, ise võidelda jne. Mina usun, et kui patsiendile endale jäetakse otsustuse võimalus, siis temal on jõudu ja tahet ise otsustada, kas ta otsustab võidelda, kas ta otsustab loota, kas ta otsutab elada, kas ta otsustab veel mitte surra jne.

Üks patsient on sellises olukorras alati haavatav ja vastuvõtlik, kurb kui tuleb keegi ennast täis otsekohese ja julma ütlemisega arst ja tõmbab justkui vee peale kogu lootusele. Arst peaks sellises olukorras olema just see motivatsiooni ja lootust andev isik.

Imesid ju juhutb iga päev.

Muidugi tuleb ka vaadata asjade teist poolt. Arstil on kindlasti raske selliseid asju öelda. Aga siiski neid asju peavad nad ütlema ja neid asju saab öelda palju paremini ja mitte sugugi nii laastavalt. See on see koht, kus tuleks mõelda, et arstid peaksid tõesti õppima ka suhtlemist, kommunikeerumist.

Nii on ka meie igapäeva elus iga päev. Me iga päev kommunikeerume erinevate inimestega, me iga päev mõtleme, vestleme, arutame, arvame, hindame, jagame, tunneme, tajume jne. Me kasutame eneseväljenduseks erinevaid sõnu. Sõnadel on suur jõud. 

 

Mõelgem enne kui midagi ütleme.

Kõik ei ole kuld, mis hiilgab

Analüüsides tänast maailma majandust on mulle hakanud silma üks kummaline hälve. Nimelt on see tohutu ihalus kulla järgi ja kuidas meedia vahendusel luuakse pilti, et tegu on mingi erakordse võimalusega kaitsta oma investeeringuid. Kas see siis ikka on nii? Et sellele vastata, peaksin ma siia tooma mõned lihtsad faktid. Kogu maailma kaevandatavast kullast (umbes 5 tuhat tonni aastas) kasutatakse 50% juveeliäris, 40% ostetakse kokku kullakangides või müntidena ja 10% kasutatakse tööstuses. Selle viimase osakaal väheneb pidevalt, sest jätkuvalt tõusvad kulla hinnad sunnivad tööstussektoris otsima alternatiivseid materjale. Seega võime öelda, et üle 90% maailma kulla tarbimisest juhib emotsioon, silmapete, mis laseb meil uskuda, et tegu on millegi erakordsega. Lugedes artikleid, mida kajastab maailma meedia, siis võib tõesti jääda mulje, et kuld on ainuke kindel vahend kaitsta oma vara tänases ebastabiilses maailmas. Täna on kulla hind tõusnud müstilise 1700 dollari piirile (võrdluseks siia, et 2000 aastal oli kulla hind umbes 350$ unts). Kui analüüsida kulla hinda viimastel aastakümnetel siis viimane selline hüpe toimus 70ndate lõpus ja 80ndate alguses, kui lääne majanduse disbalansist tekkinud kriis muutis kulla hinda ühe aastaga (1979-1980a) kahesajalt dollarilt kaheksasaja viiekümnele dollarile. Ka siis oli selle hinna kujunemisel suur osa meedias kajastatud uudistel, mis lõi emotsiooni, et ainus võimalus oma säästusid kaitsta on osta kulda. Tänast maailma juhib täpselt see sama emotsioon, mis 30 aastat tagasi, kuid erinevus on selles, et info hulk on kordades suurem ning inimeste hulk kellel on vajadus oma säästusid turvata on kasvanud. Paarikümne aastaga on juurde tulnud satelliittelevisioon, kümned ja sajad uued tele- ja raadiokanalid ning pidevalt arenev internet. Me saame uudiseid teiselt poolt maakera mõne sekundiga, me näeme reaalajas turgudel toimuvaid kõikumisi. Me näeme iga päev suuri, rasvaseid pealkirju maailma majanduse halvast seisust ning see paneb meid mõtlema...äkki peaksin minagi kulda kokku ostma? Me tunneme murekoormat oma õlgadel ning meedia ei anna meile lootust ega paku lohutust, sest tundub, et halvad uudised müüvad palju paremini ja ainuke kasvav indeks turgudel on kullal...  See on emotsioon ja mitte just kõige positiivsem (kui sa muidugi ei ole spekulant, kes teenib oma tulu langustega ja kiirete ostude-müükidega).

Kuld omab erakordset võimu inimeste üle, ta tõmbab meid enda poole. Tema kollane helk on lummanud inimkonda juba tuhandeid aastaid ning pole kahtlustki, et ta teeb seda ka tulevikus. Kuld omab meie jaoks väärtust ning tema roll investeeringuna ei kao kuhugi, kuid ma arvan, et täna on see ilus metall selgelt liiga ülehinnatud.

Kuid mida teeksin siis mina tänases olukorras? Olen kindel, et mina ostan ka kulda...kuid seda ainult siis, kui ma tahan ennast hellitada mõne uue ja ilusa ehtega ning oma säästusid ma investeerin pigem tulevikku ja mitte tänasesse emotsiooni.

Aga mida ma soovitaksin sulle? Kui sa panustad maailma majanduse allakäigule, siis tasuks investeerida kulda, sest halbade uudiste tuules kasvab kulla hind mõnda aega veelgi, kuid kui sa usud, et homne päev on parem kui tänane, siis tasuks mõelda milliseid tooteid või teenuseid vajab maailm homme ning investeerida neisse äridesse. Lõppude lõpuks kõik sõltub sellest millesse sa ise usud ja mida sa võtad keskkonnast ning meediast puhta kullana;) 

Tõde on alati sinu enda oma.

Mõtteid 3. loengust

Loengut oli äärmiselt raske jälgida, kaasa mõelda oli veel raskem kuid püüdsin anda endast kõik, et saada midagigi aru, mis toimub, istudes kannatlikult niheledes auditooriumi toolil. Seega andke mulle andeks, et taaskord postitan siia oma konspekti.

Kommunikatsioon kui dialoog.

Kommunikatsiooniteoorias 2 lähenemist:

• realism- mehaaniline, kommunikatsioon on sõnumi transport saatjalt vastuvõtjale.
• konstruktivistlikud- sotsiaalkonstruktsionistlik (suhtlejad jagavad ja loovad tähendusi), süsteemne (sõnumite loomine, aru saamine, et mis toimub sõnumiga kui need ringlevad).

Maailm, mida me tunneme, on maailm, mida me ise loome.

Ühiskond on meie ühine kujutlus.

Sotsiaalne konstruktsionism (SK):

• SK kriitiline suhtumine (ideesse, olemusse, kindlasse maailma). See, mida me näeme, vastabki meie tegelikule maailmale.
• Ajalooline ja kultuuriline spetsiifika (põhjustatud, tingitud). Mõisted on kunstlikult inimeste poolt valmistatud.
• Tunnetus hoiab üleval sotsiaalne protsess (konstrueerimine on sotsiaalne)
• Tunnetus ja sotsiaalne tegevus käivad käsikäes (iga konstruktsioon toob endaga kaasa mingi tegevuse).
• Mõtlemise ja tunnetuse eeldus on keel, mida me räägime.
• Keel on sotsiaalse tegevuse vorm. Keel on midagi enamat kui eneseväljendamise vahend. Omavahel suheldes konstrueerivad inimesed maailma. See, mis meie pea sees toimub see on sisekõne, see ei ole kommunikatsioon. Keele kasutuse kaudu me korrastame maailma. Midagi toimub, me keelega sildistame, muudame olukordi, loome täiesti uusi olukordi. Sõnade abil me loome maailma, sõnadel on väga suur tähendus. Keel mitte ainult ei kirjelda, keele abil me loome suuri tähendusi.
  Mina arvan, et keelt me mõistame kõik väga erinevalt. Näiteks punane värv ei pruugi olla sinu jaoks nii punane kui ta minu jaoks on. Minu jaoks ebaoluline ei pruugi olla sinu jaoks ebaoluline. Me kirjeldame keele abil üksteisele erinevaid olukordi kuid me ei või olla kindlad, et kuulaja saab asjadest sama moodi aru kui sina. Sõnadel on väga suur tähendus. Õigete sõnade leidmine ja nende kasutamine meie igapäeva kõnes on suur oskus.
  Keel on põhiline maailma ja ka isiku konstrueerimise vahend. See, milline isiksus te olete, teie kogemus, teie identsus sõltuvad keelest. Meie mõtted, tunded ja see kuidas me neid väljendame, on eelnevalt keele poolt juba pakitud.
  Asjade (nähtumuste) sees ja taga on nende olemus.

Diskursus – viis, kuidas me mingist asjast räägime. On praktika, mis vormib objekte, millest ta kõneleb.

Michel Foucault (1926 -1984), ajalooline filosoof, 20 saj. Üks suuremaid mõtlejaid. Foucault keskendus:

Diskursus loob teadmise, mis lähtub tegevusest, millest saame võimu.

Võim on vahend, seda võib saavutada aga ka mitte. Foucault ütles,et võim ei ole omadus, mis ühel on ja teisel mitte, vaid see on diskursuse efekt. Kui võim on maskeeritud, siis see töötab hästi. Kui aga võim on arusaadav ja inimesed saavad sellest aru, siis inimesed muutuvad tõrksaks.

Võim on igalpool, kõigis süsteemides, võim ei ole ainult poliitilises süsteemis.

James Carey (1934 -2006)

Kommunikastioon kui transmissioon

Kommunikastioon kui rituaal

Kommunikatsioon on transport: saatja – vastuvõtja.

Püüd suurendada ruumis liikuvate sõnumite transpordi kiirust ja nende mõju.

Huvitav kuidas? Laulval häälel lugemine.

Kas kirikus istudes jõuab jutlustaja info lauldes kiiremini kohale ja kas mõju on suurem?

No julgen siin kahelda. Tihti ju ei saa sõnadestki aru kui kiriku õpetaja lauldes midagi räägib. Küll aga paneb see pigutama ja hoolega kuulama, et saaks midagigi aru :)

Kommunikatsioon on rituaal- ühte moodi arusaamine ja kogukonna loomine. Jällegi näide jõuluõhtu kirikus – siin see toimib.

Kogukond kujuneb kommunikastioonis

Kommunikatsioon on sümboliline protsess, kus luuakse, säilitatakse, parandatakse ja kujundatakse ümber ühist sotsiaalset tegelikkust ja ühtsust.

Konstruktivism – kommunikatsioon kui süsteem. Isoleeritud objektide asemel vaadeldakse seoseid objektide vahel. Süsteem on tervik, mis koosneb elementidest ja seostest nende vahel. Elementide seos võib olla väga erinev. Tsirkulaarsed sosed = kõik tuleb tagasi.

Positiivne ja negatiive tagasiside, kusjuures positiivset kardetakse palju rohkem.

H.Haken- sünergia.

Interatsiooni mudel- uurijad on matemaatikud. Funktsioon, kus z on muutuja, mis mõjutab funktsiooni f.

Ühel hetkel süsteem stabiliseerub.

Ei ole olemas maailmas ühtset tõde.

Nüüd, olles töötanud oma konspekti taaskord läbi sain juba millestki aru. Ausõna. Kõik ei ole õnneks veel kadunud. 

Tänan.

Kommunikatsioon muusikas

Minu tänast kommunikatsiooniblogi ajendas kirjutama Arvo Pärdi Spiegel im Spiegel (eesti keeles oleks selle loo pealkiri Peegel peeglis). Arvo Pärt on ise oma muusikat nimetanud kõige valgemaks valgeks, millest iga kuulaja võtab välja endale sobivad värvid kogu spektri ulatuses. Kuulates seda lugu mõistame milline jõud on muusikal. Tema muusika haarab endasse, oma rahulikku valgesse rüppe ning hoiab meid oma õrnas haardes. Kogu meie keha valdab imeline rahu ja turvatunne. See muusika on kui meditatsioon, kus me viibime kooskõlas universumiga, kus aeg ja reaalsus kaotavad oma tähtsuse.

See on huvitav, kuidas helid maalivad meie teadvuses pilte ning loovad sügaval meie hinges tundeid. Helikeel, on midagi palju võimsamat, midagi palju universaalsemat kui lihtne sõnade vahetamine. See on kommunikatsiooni kõrgem tase...

Aitäh Arvo nende heade tunnete eest...