Mõtteid 1. loengust

Minu meelest meie esimene loeng oli äärmiselt huvitav. Kaks tundi kadus nii ruttu, et ei saanud arugi. Loengu teemaks oli kommunikatsiooniteooriad. Panen siia kirja kõik, mis mulle meelde jäi ning mis mõtteid need minus tekitasid.

Kommunikatsioon on meie elus üks igapäevasemaid asju, kahjuks me tihti ei mõtle, mida me ütleme, me ei kuula, mida meile öeldakse, me ei kasuta seda infot. Ning siis me kipume imestama, miks meie elud on nii keerulised. Me oleme unustanud kommunikatsiooni, me ei tegele, me ei planeeri, me ei suuna teadlikult.

Tänapäeva kommunikatsioonis on kõige põhilisemateks instrumentideks internet, uudised, kiirus jne.

Fundamentaalne paradoks – Ükskõik, mis tasandil on kommunikatsiooni voog, inimeselt inimesele, organistastioonilt organisatsioonile, ühiskonnalt ühiskonnale, inimeselt ühiskonnale jne tasandil. See voog on alati täis, voog koosneb infost, erinevad sõnumid, teated, väljaütlemised, lähetamised. Keegi kogu aeg täidab seda voogu. Kui sina ei täida, siis täidab seda keegi sinu asemel.

Suhted – Sõnumi andmine sõltub sinust endast. Kui sa otsustad olla vait, ka see on kommunikatsioon, see on vaikus, millest tekib tähendus protsessi suhte sees. Ka vaikimine on vahel hea, see on meie vaba valik, kas ja mida ning millal me ütleme. Me peaksime selgeks õppima, kuidas ennast hästi väljendada.

Kommunikatsiooni protsess ei peatu kunagi – see on pidev 24/7. Mõistlik on seda ise hallata ning juhtida. Me ei tohiks lasta end lõdvaks. Kommunikatsioon on eluliselt oluline nagu seda on ka söömine, joomine ning magamine. Probleem aga võib olla hoopis arusaamises. Kui meist ei saada aru, siis me ei tohiks mõelda, et see inimene on rumal vaid peaksime teadma, et hoopis meie ise oleme rumalad, et me ei oska end arusaadavalt väljendada nii, et meist aru saadakse. Oleme ilmselt siis oma sõnumi valesti formuleerinud. Sõnumi saatja programmeerib sõnumist arusaamise – ja see on juba suur oskus / väärtus. Kui meist ei saada aru, siis peaksime muretsema selle pärast, miks teised ei saa meist aru, järelikult on probleem meis endis. Kui me saadame sõnumi selliselt, et meist ei saada aru, siis me oleme lugupidamatud, ebaprofessionaalsed.

Hoolimine – See, millised suhted meil teistega tekivad näitab kõigepealt seda, kas me hoolime endast. Kui me suudame endast hoolida, siis me hoolime ka teistest.

Mäleta – Kui saadame välja sõnumi, siis me loome sellega tähendusi, kujundame suhteid, näitame hoolivust teiste suhtes.

Internet – märgistab uut ajastut nn “Võrgu ühiskond”. See on nagu üleminek keskajast renessanssi ajastusse. Erinevate ajastute vahel on erinevad vastuolud, kuigi mõlemad on väga huvitavad. Ka meie täna elame selles nö ülemineku ajastus. Osad meist on siiani vanas kinni ja osad suudavad paremini uuega kaasa minna ning kohaneda. Elu ja ühiskond muutuki kogu aeg meie ümber. Samuti kommunikatsioon muutub koos ühiskonna ja trendidega.

Kommunikatsiooni voogu mõjutab pidevalt ja kogu aeg 4 aspekti:

• sotsiaalne
• poliitiline
• kultuuriline
• majanduslik

Kommunikatsioonis peame aru saama millises aspektis me suhtleme. Mis sellel väljal toimub, kuidas me suhtleme. Kuivõrd on need nähtavad, tunnetavad, haavatavad. Ridade vahel võib olla väga palju peidus. Näiteks meil Eestlastel on palju ridade vahele peidetud huumorit.

Me peame tundma ühiskonda, kus me oleme /viibime. Võrguühiskonnas on ka omad kombed ning head tavad. Kas me võtame need teadlikult omaks või mitte, sõltub meist endist. Kas juhtida oma protsessi ise või alluda juhuslikkusele. See on meie vaba valik.

Manuell Castell on kirjutanud lahti, mis toimub võrgu ühiskonnas. Võim on ümber paiknenud, ei asu enam hierarhia tipus. Võrgus on võim hoopis võrgustikus. Kas see on FaceBook, Twitter – vahet pole. See tähendab, et kõik inimesed saavad vabalt realiseerida oma vajadusi info edastamiseks ja tarbimiseks. Keegi ei saa teile öelda, mida ja kellele te räägite.

Iga ühiskonna liige saab realiseerida oma sõnavabadust. Kuid milline on meie VASTUTUS oma sõnade eest, suhete eest. Meil Eestis on vabadust palju aga vastutust vähe – kommunikatsioon kultuuri puudulikkusest. Kultuuri kasvamine algab meie kodudes nö lastetoas.

Nõukogude Liidu ühiskonnas, kust me tuleme, polnud kommunikatsiooni kombeks ja kui oli, siis võibolla partei propaganda jaoks. Nüüd on meil rida põlvkondi, kes on sündinud kommunikatsiooni puudusega. Siit tulenevad ka üsna paljud generatsioonide vahelised arusaamatused, suhtlusprobleemid. Kuid eks see sõltub paljuski ka inimestest endist, kuidas perekonnad omavahel on harjunud suhtlema.

NL ühiskonnas oli võim hierarhia tipus, nüüd aga on see võrgustikus. Me oleme ise sellise ühiskonna loonud, peaksime suutma selles nüüd ka kommunikeeruda. Kui kultuuri ruumis toimub muutus, siis see ei sünni kohe. See võtab mõistagi aega. Aga see on huvitav protsess.

Kommunikatsiooni vabadus on üks mõõdik sellest, kui demokraatlik on riik. Kui kommunikatsioonis on piiranguid, siis see viitab ohumärgile.

Kuidas inimene tunnetab vastutust nö rohujuure tasandil, kui järjekindlalt me seisame oma vabaduse, tegevuse jne eest? Me peaksime õpetama oma lapsi kommunikeeruma, suhtlema, vastutama meie ühiskonnas.

Kuid siiski kõige taga on  HOOLIMINE, hoolimine kõigepealt iseendasse, oma lähedastesse, oma ühiskonda ja oma riiki.