Kui Sind ei ole FaceBookis, siis Sind ei ole olemas.

...kas see ikka on nii?

Kas FB on üks kommunikeerumise vahend?

Kas FB on hea või halb?

Kas me veedame FB-s vähe või palju aega?

Nende küsimuste üle vaieldakse pidevalt ja kõikjal – kodus, koolis, töökohas, sõprade ringis.

Arvamusi on mitmesuguseid.

Mina arvan, et FB-l on nii häid kui halbu külgi.

Tunnen paljusid inimesi, kellel ei ole oma FB kontot. Ja tean, et nad ei tunne ka sellest puudust. Võibolla nad ei tea tunda puudust? Leian, et nad ei ole ka mitte millestki väga olulisest ilma jäänud. Õnneks on meil veel alles telefonid, kohvikud, TV, raadio, ajakirjandus jne.

Minul on olemas oma FB konto. Tahan ju ajaga kaasas käia ja olla popp. Päris täpselt ma küll veel ei ole aru saanud, kas mul siis ikka on seda FB vaja või mitte või mis funktsiooni see FB minu elus täidab? Kuid las ta siis juba olla. Õnneks me saame ju ise valida millal ning kui palju me seal oma aega raatsime veeta.

Minu elutempo on väga kiire. Töö on stressirohke ning olen valinud vabatahtlikult käia ka koolis. Seetõttu kahjuks mul ei ole enam oma sõprade jaoks piisavalt aega. FB annab mulle toreda võimaluse näha ja vaadata, kuidas minu sõpradel eluke veereb. Kui suured on juba nende lapsed ja näha toredaid pudruste nägudega laste ning lemmikloomade pilte. Piltide alla on postitatud vahvad kommentaarid, mis vahel ajavad päris naerma. Mingil kummalisel moel see paneb mind tundma, et saan osa nende elust. Kogun niimoodi infot. Leian, et see on osake minu ja minu sõprade kommunikatsioonist. Olen neid silmast silma nägemata justkui nende elukäiguga kursis.

Küll aga ma ei arva, et FB seinale peaks postitama “Meil on täna juba kolmas kaka püksis” või et “Küll see tänane päev ikka venib siin töö juures”. Minule tundub, et see on pisut juba veider. Arvan, et see on infomüra ja näitab ehk seda, et inimestel ei olegi enam midagi muud mõttes kui FB.

Täna seda lugu kirjutama hakates, logisin sisse ka oma FB. Ja nagu kingituseks oli keegi minu seinale postitanud sellise kirjatüki: “Facebook on vaimuhaigla ja me kõik oleme patsiendid. Istume ja vahime ekraani üksi vaikselt naerdes ja kujutame ette, et oleme sotsiaalsed. Mõnel on fantaasia farmid, linnad, loomad ja muud asjad. Me müksame üksteist ja meie arust on see OKEI, kirjutame isegi seintele. Kui sa oled samuti siin ravil siis kripselda see oma seinale! Selle varastasin teiselt patsiendilt!”.

No tõesti, me oleme FB-s, me käime seda lehte tihti piilumas, ometi me teame, et seal ei ole midagi tarka ega põhjapanevat. Me naerame FB olemasolu üle ja ometi me kõik oleme seal sees ja uurime pidevalt, mida põnevat seal küll toimub. Mida keegi on postitanud, kommenteerinud, kuhugi kutsunud. See on ju pidev kommunikatsioon. Kas pole huvitav fenomen...hakka või uskuma, et FB on haigus. Kommunikeerumise haigus. Ta annab võimaluse kummalisel moel kommunikeeruda, hankida infot, jätta endast infot, saata sõnumeid, võtta vastu sõnumeid, annab isegi võimaluse erinevates kampaaniates osaleda, üritustele kutsuda jne.

FB on ka mugav ja lihtne kommunikeerimise vahend, me ei pea toppima ennast riidesse, sõitma mõned kilomeetrid ja istuma ehk ebamugava tooli peal kuskil kohvikus, et kommunikeeruda vaid me saame seda teha mõnusasti kodus, diivanil, võileib käes.

Tublimatel kommunikeerujatel (loe: sõltuvuses olijatel) on lausa oma tasku telefonidesse FB alla downloaditud, et oleks võimalus igal ajahektkel hankida infot, mida keegi just äsja postitas. Kas see on juba liig? Väitleme?

Ma ei leia oma loo alguses püstitatud küsimustele siin õigeid vastuseid.

Eks igaüks ise teab, kas FB on talle hea või halb kommunikeerumise vahend, kas see on ajatapja või haigus või on see hoopis suur õnn ja rõõm.

Aga selles olen ma kindel, et kui Sind ei ole Facebookis, oled Sa ikkagi olemas. Sa oled lihtsalt mujal.