Tee kõike kire ja armastusega ehk mõtteid 2. loengust

Kultuur on kommunikatsioon.

Kommunikatsioon on kultuur.

Kultuur on meie igapäevane elu.

Kommuikatsioon on meie igapäevane elu.

Milline on tasakaal sõnumi saatja ja sõnumi saaja vahel.

Kontekst – väga oluline, tõlgendused on kinni kontekstis.

Ausus – on väga hea! Tekitab alati usalduse tunde.

Tee kõike kire ja armastusega!

Inimorganism, organisatstioon, riik – kõik on elus organisatsioonid, elus süsteemid, kõik on võrreldavad omavahel. Mulle väga meeldis näide “Kas meile meeldivad muutused?”:

Firma saab uue juhi = keha saab uue pea.

Struktuuri muutus = meie kehas vahetavad kops ja maks kohad.

Kas see meile meeldib? Kõik see on mõtlemise küsimus. Alati tahetakse head, kuid mis see hea on.

Suletus – avatus. Kus on tasakaal ning milline see on?

AVAGE ENNAST

Küsimus on selles kui avatud või suletud me oleme ühiskonnas?

Minule väga meeldivad inimesed kes on avatud, kes julgevad oma arvamuse julgelt välja öelda, kes julgevad ette võtta julgeid samme, kes julgevad rõõmustada, vahel kui vaja ka kurvastada, kes julgevad tahta, kes julgevad unistada, kes julgevad julgelt erinevatel teemadel arutleda, kes julgevad endale lubada ja tahta ilusat elu jne.

Nüüd aga kohe pean siin rääkima oma hiljutisest kogemusest, mis väga hästi minu arust sobib siia teemasse.

Selle nädala alguses asus minu juurde tööle uus töötaja. Esmaspäeval tuvustasin talle kenasti meie organisatsiooni, meie töötajaid, meie töökorraldust, kust ta leiab endale vajalikud vahendid jne. Kõik sujus suurepäraselt. Inimene, kes tööle asus, on igati tore, sõbralik, avatud, abivalmis, vajalike oskustega selleks tööks. Tundub, et haarab uusi asju lennult, on innukas, näitab töötahet. Oskab keeli. Kõik väga tore. Olin lausa rõõmus.

Tema teisel päeval, “tere hommikust” ütlemise asemel, ruttas ta minu juurde, kingituseks kaasas šokolaad ja hakkas mulle kurtma oma elukäiku.

Kõigepealt haaras ta ümbrikust oma pere, oma toredate kaksikute, oma õdede, vendade, ema ja isa pildid. Rääkis mulle üksikasjalikult endast terve eluloo. Sain teada juba tema teisel tööpäeval, et tal on olnud raske lapsepõlv, et tema rasedus ning sünnitus kulgesid äärmiselt raskelt. Sain teada, et tal on teistsugune emakas kui tavaliselt. Sain teada, milline oli tema suguelu (üksikasjalikult), sain teada, et tema mees teda aegajalt peksab. Sain teada, millega tema vennad tegelevad jne jne.

Loomulikult tundsin talle kaasa. Aga õhtul töölaualt asju kokku pannes, tulid minu juurde minu teised kolleeegid, kes rääkisid mulle, et meie uus töötaja on tore ja avatud aga nemad tõesti ei soovi teada saada, mitu emakat tal on ja milline suguelu tal on. Selgus siis, et ta oli oma saatust kurtmas käinud kõigile ja personaalselt.

Veider lugu, mnjah, mis ma nüüd pean tegema? Ühest küljest on see ju väga tore kui inimene on avatud ja tahab teistega oma kogemusi jagada. Leian, et siis on ta ka avatud oma tööasjades, ta kindlasti jagab kõiki vajalikke tööalaseid asju, mis on väga oluline meie töös.

Teisest küljest tekitab see minus praegu hirmu. Hirmu just seetõttu, et kui ta ühel päeval on valmis minema kliendi juurde ja tegema müügitööd, kas ta siis alustuseks tere ütlemisele, toodete müügile, hakkab hoopis enda elust pajatama? No tõesti täna veel ei tea. Kas peaksin talle ütlema, et meil ei ole nii kombeks? Kas peaksin talle ütlema, et nii tore, et sa oled avatud aga palun ära kliendi juures ole, palun ära nii palju oma eraelu ava? Samas on ju põnev ka. Teistmoodi kui me harjunud oleme.

Kas avatust ja mitte avatust on üldse võimalik õppida? Kas see tunnetus antakse meile kaasa sünniga või on see siiski lastetoas õpitav?

Või on see nüüd see koht, kus peaksin mina hoopis õppima. Mina ju ei saa teda muuta aga ma saan enda suhtumist muuta.

Kas hoopis tema sattus meie organisatsiooni selleks, et meid kõiki õpetada olla veel avatumad? Või olen ma teinud täiesti vale valiku? Öeldakse, et mitte midagi ei juhtu siin ilmas niisama. Ootan tõesti põnevusega hetke kui saan teada, miks just tema meie organisatsiooni just nüüd sattus.

Seega oma jutu kokkuvõtteks tahakasin öelda, et avatus on väga tore asi ja leian igati, et see on alati pigem kasuks kui kahjuks. Kuid siiski see peaks olema tõesti tasakaalus. Inimene peaks tunnetama, kus, kellele, mida, millal ning kui palju ta räägib.

Leia tasakaal oma eksistentsis, et ellu jääda süsteemis.

Mõtle, mida ütled.

Loeng oli jälle äärmiselt huvitav, mõtlema panev ning arutlema ajav.