Tee kõike kire ja armastusega ehk mõtteid 2. loengust

Kultuur on kommunikatsioon.

Kommunikatsioon on kultuur.

Kultuur on meie igapäevane elu.

Kommuikatsioon on meie igapäevane elu.

Milline on tasakaal sõnumi saatja ja sõnumi saaja vahel.

Kontekst – väga oluline, tõlgendused on kinni kontekstis.

Ausus – on väga hea! Tekitab alati usalduse tunde.

Tee kõike kire ja armastusega!

Inimorganism, organisatstioon, riik – kõik on elus organisatsioonid, elus süsteemid, kõik on võrreldavad omavahel. Mulle väga meeldis näide “Kas meile meeldivad muutused?”:

Firma saab uue juhi = keha saab uue pea.

Struktuuri muutus = meie kehas vahetavad kops ja maks kohad.

Kas see meile meeldib? Kõik see on mõtlemise küsimus. Alati tahetakse head, kuid mis see hea on.

Suletus – avatus. Kus on tasakaal ning milline see on?

AVAGE ENNAST

Küsimus on selles kui avatud või suletud me oleme ühiskonnas?

Minule väga meeldivad inimesed kes on avatud, kes julgevad oma arvamuse julgelt välja öelda, kes julgevad ette võtta julgeid samme, kes julgevad rõõmustada, vahel kui vaja ka kurvastada, kes julgevad tahta, kes julgevad unistada, kes julgevad julgelt erinevatel teemadel arutleda, kes julgevad endale lubada ja tahta ilusat elu jne.

Nüüd aga kohe pean siin rääkima oma hiljutisest kogemusest, mis väga hästi minu arust sobib siia teemasse.

Selle nädala alguses asus minu juurde tööle uus töötaja. Esmaspäeval tuvustasin talle kenasti meie organisatsiooni, meie töötajaid, meie töökorraldust, kust ta leiab endale vajalikud vahendid jne. Kõik sujus suurepäraselt. Inimene, kes tööle asus, on igati tore, sõbralik, avatud, abivalmis, vajalike oskustega selleks tööks. Tundub, et haarab uusi asju lennult, on innukas, näitab töötahet. Oskab keeli. Kõik väga tore. Olin lausa rõõmus.

Tema teisel päeval, “tere hommikust” ütlemise asemel, ruttas ta minu juurde, kingituseks kaasas šokolaad ja hakkas mulle kurtma oma elukäiku.

Kõigepealt haaras ta ümbrikust oma pere, oma toredate kaksikute, oma õdede, vendade, ema ja isa pildid. Rääkis mulle üksikasjalikult endast terve eluloo. Sain teada juba tema teisel tööpäeval, et tal on olnud raske lapsepõlv, et tema rasedus ning sünnitus kulgesid äärmiselt raskelt. Sain teada, et tal on teistsugune emakas kui tavaliselt. Sain teada, milline oli tema suguelu (üksikasjalikult), sain teada, et tema mees teda aegajalt peksab. Sain teada, millega tema vennad tegelevad jne jne.

Loomulikult tundsin talle kaasa. Aga õhtul töölaualt asju kokku pannes, tulid minu juurde minu teised kolleeegid, kes rääkisid mulle, et meie uus töötaja on tore ja avatud aga nemad tõesti ei soovi teada saada, mitu emakat tal on ja milline suguelu tal on. Selgus siis, et ta oli oma saatust kurtmas käinud kõigile ja personaalselt.

Veider lugu, mnjah, mis ma nüüd pean tegema? Ühest küljest on see ju väga tore kui inimene on avatud ja tahab teistega oma kogemusi jagada. Leian, et siis on ta ka avatud oma tööasjades, ta kindlasti jagab kõiki vajalikke tööalaseid asju, mis on väga oluline meie töös.

Teisest küljest tekitab see minus praegu hirmu. Hirmu just seetõttu, et kui ta ühel päeval on valmis minema kliendi juurde ja tegema müügitööd, kas ta siis alustuseks tere ütlemisele, toodete müügile, hakkab hoopis enda elust pajatama? No tõesti täna veel ei tea. Kas peaksin talle ütlema, et meil ei ole nii kombeks? Kas peaksin talle ütlema, et nii tore, et sa oled avatud aga palun ära kliendi juures ole, palun ära nii palju oma eraelu ava? Samas on ju põnev ka. Teistmoodi kui me harjunud oleme.

Kas avatust ja mitte avatust on üldse võimalik õppida? Kas see tunnetus antakse meile kaasa sünniga või on see siiski lastetoas õpitav?

Või on see nüüd see koht, kus peaksin mina hoopis õppima. Mina ju ei saa teda muuta aga ma saan enda suhtumist muuta.

Kas hoopis tema sattus meie organisatsiooni selleks, et meid kõiki õpetada olla veel avatumad? Või olen ma teinud täiesti vale valiku? Öeldakse, et mitte midagi ei juhtu siin ilmas niisama. Ootan tõesti põnevusega hetke kui saan teada, miks just tema meie organisatsiooni just nüüd sattus.

Seega oma jutu kokkuvõtteks tahakasin öelda, et avatus on väga tore asi ja leian igati, et see on alati pigem kasuks kui kahjuks. Kuid siiski see peaks olema tõesti tasakaalus. Inimene peaks tunnetama, kus, kellele, mida, millal ning kui palju ta räägib.

Leia tasakaal oma eksistentsis, et ellu jääda süsteemis.

Mõtle, mida ütled.

Loeng oli jälle äärmiselt huvitav, mõtlema panev ning arutlema ajav.

Kui Sind ei ole FaceBookis, siis Sind ei ole olemas.

...kas see ikka on nii?

Kas FB on üks kommunikeerumise vahend?

Kas FB on hea või halb?

Kas me veedame FB-s vähe või palju aega?

Nende küsimuste üle vaieldakse pidevalt ja kõikjal – kodus, koolis, töökohas, sõprade ringis.

Arvamusi on mitmesuguseid.

Mina arvan, et FB-l on nii häid kui halbu külgi.

Tunnen paljusid inimesi, kellel ei ole oma FB kontot. Ja tean, et nad ei tunne ka sellest puudust. Võibolla nad ei tea tunda puudust? Leian, et nad ei ole ka mitte millestki väga olulisest ilma jäänud. Õnneks on meil veel alles telefonid, kohvikud, TV, raadio, ajakirjandus jne.

Minul on olemas oma FB konto. Tahan ju ajaga kaasas käia ja olla popp. Päris täpselt ma küll veel ei ole aru saanud, kas mul siis ikka on seda FB vaja või mitte või mis funktsiooni see FB minu elus täidab? Kuid las ta siis juba olla. Õnneks me saame ju ise valida millal ning kui palju me seal oma aega raatsime veeta.

Minu elutempo on väga kiire. Töö on stressirohke ning olen valinud vabatahtlikult käia ka koolis. Seetõttu kahjuks mul ei ole enam oma sõprade jaoks piisavalt aega. FB annab mulle toreda võimaluse näha ja vaadata, kuidas minu sõpradel eluke veereb. Kui suured on juba nende lapsed ja näha toredaid pudruste nägudega laste ning lemmikloomade pilte. Piltide alla on postitatud vahvad kommentaarid, mis vahel ajavad päris naerma. Mingil kummalisel moel see paneb mind tundma, et saan osa nende elust. Kogun niimoodi infot. Leian, et see on osake minu ja minu sõprade kommunikatsioonist. Olen neid silmast silma nägemata justkui nende elukäiguga kursis.

Küll aga ma ei arva, et FB seinale peaks postitama “Meil on täna juba kolmas kaka püksis” või et “Küll see tänane päev ikka venib siin töö juures”. Minule tundub, et see on pisut juba veider. Arvan, et see on infomüra ja näitab ehk seda, et inimestel ei olegi enam midagi muud mõttes kui FB.

Täna seda lugu kirjutama hakates, logisin sisse ka oma FB. Ja nagu kingituseks oli keegi minu seinale postitanud sellise kirjatüki: “Facebook on vaimuhaigla ja me kõik oleme patsiendid. Istume ja vahime ekraani üksi vaikselt naerdes ja kujutame ette, et oleme sotsiaalsed. Mõnel on fantaasia farmid, linnad, loomad ja muud asjad. Me müksame üksteist ja meie arust on see OKEI, kirjutame isegi seintele. Kui sa oled samuti siin ravil siis kripselda see oma seinale! Selle varastasin teiselt patsiendilt!”.

No tõesti, me oleme FB-s, me käime seda lehte tihti piilumas, ometi me teame, et seal ei ole midagi tarka ega põhjapanevat. Me naerame FB olemasolu üle ja ometi me kõik oleme seal sees ja uurime pidevalt, mida põnevat seal küll toimub. Mida keegi on postitanud, kommenteerinud, kuhugi kutsunud. See on ju pidev kommunikatsioon. Kas pole huvitav fenomen...hakka või uskuma, et FB on haigus. Kommunikeerumise haigus. Ta annab võimaluse kummalisel moel kommunikeeruda, hankida infot, jätta endast infot, saata sõnumeid, võtta vastu sõnumeid, annab isegi võimaluse erinevates kampaaniates osaleda, üritustele kutsuda jne.

FB on ka mugav ja lihtne kommunikeerimise vahend, me ei pea toppima ennast riidesse, sõitma mõned kilomeetrid ja istuma ehk ebamugava tooli peal kuskil kohvikus, et kommunikeeruda vaid me saame seda teha mõnusasti kodus, diivanil, võileib käes.

Tublimatel kommunikeerujatel (loe: sõltuvuses olijatel) on lausa oma tasku telefonidesse FB alla downloaditud, et oleks võimalus igal ajahektkel hankida infot, mida keegi just äsja postitas. Kas see on juba liig? Väitleme?

Ma ei leia oma loo alguses püstitatud küsimustele siin õigeid vastuseid.

Eks igaüks ise teab, kas FB on talle hea või halb kommunikeerumise vahend, kas see on ajatapja või haigus või on see hoopis suur õnn ja rõõm.

Aga selles olen ma kindel, et kui Sind ei ole Facebookis, oled Sa ikkagi olemas. Sa oled lihtsalt mujal.

Mõtteid 1. loengust

Minu meelest meie esimene loeng oli äärmiselt huvitav. Kaks tundi kadus nii ruttu, et ei saanud arugi. Loengu teemaks oli kommunikatsiooniteooriad. Panen siia kirja kõik, mis mulle meelde jäi ning mis mõtteid need minus tekitasid.

Kommunikatsioon on meie elus üks igapäevasemaid asju, kahjuks me tihti ei mõtle, mida me ütleme, me ei kuula, mida meile öeldakse, me ei kasuta seda infot. Ning siis me kipume imestama, miks meie elud on nii keerulised. Me oleme unustanud kommunikatsiooni, me ei tegele, me ei planeeri, me ei suuna teadlikult.

Tänapäeva kommunikatsioonis on kõige põhilisemateks instrumentideks internet, uudised, kiirus jne.

Fundamentaalne paradoks – Ükskõik, mis tasandil on kommunikatsiooni voog, inimeselt inimesele, organistastioonilt organisatsioonile, ühiskonnalt ühiskonnale, inimeselt ühiskonnale jne tasandil. See voog on alati täis, voog koosneb infost, erinevad sõnumid, teated, väljaütlemised, lähetamised. Keegi kogu aeg täidab seda voogu. Kui sina ei täida, siis täidab seda keegi sinu asemel.

Suhted – Sõnumi andmine sõltub sinust endast. Kui sa otsustad olla vait, ka see on kommunikatsioon, see on vaikus, millest tekib tähendus protsessi suhte sees. Ka vaikimine on vahel hea, see on meie vaba valik, kas ja mida ning millal me ütleme. Me peaksime selgeks õppima, kuidas ennast hästi väljendada.

Kommunikatsiooni protsess ei peatu kunagi – see on pidev 24/7. Mõistlik on seda ise hallata ning juhtida. Me ei tohiks lasta end lõdvaks. Kommunikatsioon on eluliselt oluline nagu seda on ka söömine, joomine ning magamine. Probleem aga võib olla hoopis arusaamises. Kui meist ei saada aru, siis me ei tohiks mõelda, et see inimene on rumal vaid peaksime teadma, et hoopis meie ise oleme rumalad, et me ei oska end arusaadavalt väljendada nii, et meist aru saadakse. Oleme ilmselt siis oma sõnumi valesti formuleerinud. Sõnumi saatja programmeerib sõnumist arusaamise – ja see on juba suur oskus / väärtus. Kui meist ei saada aru, siis peaksime muretsema selle pärast, miks teised ei saa meist aru, järelikult on probleem meis endis. Kui me saadame sõnumi selliselt, et meist ei saada aru, siis me oleme lugupidamatud, ebaprofessionaalsed.

Hoolimine – See, millised suhted meil teistega tekivad näitab kõigepealt seda, kas me hoolime endast. Kui me suudame endast hoolida, siis me hoolime ka teistest.

Mäleta – Kui saadame välja sõnumi, siis me loome sellega tähendusi, kujundame suhteid, näitame hoolivust teiste suhtes.

Internet – märgistab uut ajastut nn “Võrgu ühiskond”. See on nagu üleminek keskajast renessanssi ajastusse. Erinevate ajastute vahel on erinevad vastuolud, kuigi mõlemad on väga huvitavad. Ka meie täna elame selles nö ülemineku ajastus. Osad meist on siiani vanas kinni ja osad suudavad paremini uuega kaasa minna ning kohaneda. Elu ja ühiskond muutuki kogu aeg meie ümber. Samuti kommunikatsioon muutub koos ühiskonna ja trendidega.

Kommunikatsiooni voogu mõjutab pidevalt ja kogu aeg 4 aspekti:

• sotsiaalne
• poliitiline
• kultuuriline
• majanduslik

Kommunikatsioonis peame aru saama millises aspektis me suhtleme. Mis sellel väljal toimub, kuidas me suhtleme. Kuivõrd on need nähtavad, tunnetavad, haavatavad. Ridade vahel võib olla väga palju peidus. Näiteks meil Eestlastel on palju ridade vahele peidetud huumorit.

Me peame tundma ühiskonda, kus me oleme /viibime. Võrguühiskonnas on ka omad kombed ning head tavad. Kas me võtame need teadlikult omaks või mitte, sõltub meist endist. Kas juhtida oma protsessi ise või alluda juhuslikkusele. See on meie vaba valik.

Manuell Castell on kirjutanud lahti, mis toimub võrgu ühiskonnas. Võim on ümber paiknenud, ei asu enam hierarhia tipus. Võrgus on võim hoopis võrgustikus. Kas see on FaceBook, Twitter – vahet pole. See tähendab, et kõik inimesed saavad vabalt realiseerida oma vajadusi info edastamiseks ja tarbimiseks. Keegi ei saa teile öelda, mida ja kellele te räägite.

Iga ühiskonna liige saab realiseerida oma sõnavabadust. Kuid milline on meie VASTUTUS oma sõnade eest, suhete eest. Meil Eestis on vabadust palju aga vastutust vähe – kommunikatsioon kultuuri puudulikkusest. Kultuuri kasvamine algab meie kodudes nö lastetoas.

Nõukogude Liidu ühiskonnas, kust me tuleme, polnud kommunikatsiooni kombeks ja kui oli, siis võibolla partei propaganda jaoks. Nüüd on meil rida põlvkondi, kes on sündinud kommunikatsiooni puudusega. Siit tulenevad ka üsna paljud generatsioonide vahelised arusaamatused, suhtlusprobleemid. Kuid eks see sõltub paljuski ka inimestest endist, kuidas perekonnad omavahel on harjunud suhtlema.

NL ühiskonnas oli võim hierarhia tipus, nüüd aga on see võrgustikus. Me oleme ise sellise ühiskonna loonud, peaksime suutma selles nüüd ka kommunikeeruda. Kui kultuuri ruumis toimub muutus, siis see ei sünni kohe. See võtab mõistagi aega. Aga see on huvitav protsess.

Kommunikatsiooni vabadus on üks mõõdik sellest, kui demokraatlik on riik. Kui kommunikatsioonis on piiranguid, siis see viitab ohumärgile.

Kuidas inimene tunnetab vastutust nö rohujuure tasandil, kui järjekindlalt me seisame oma vabaduse, tegevuse jne eest? Me peaksime õpetama oma lapsi kommunikeeruma, suhtlema, vastutama meie ühiskonnas.

Kuid siiski kõige taga on  HOOLIMINE, hoolimine kõigepealt iseendasse, oma lähedastesse, oma ühiskonda ja oma riiki.

Õnnelik

Oehh, ma olen nii õnnelik, et sain oma elu esimese blogi loodud. Loodan, et see blogi saab siin olema igati põnev, nii minu enda kui ka minu blogi lugejatele.